8. Hobune pudupoes

19. sajandi linna lahutamatuks osaks olid voorimehed, nö 19. sajandi taksod. Voorimeeste teenuseid nautisid tihti ka tudengid, kasutades sõiduks korporatsiooni krediiti. Tasumise tund saabus korra semestris, kui korporatsiooni konventi ilmusid võlasedelitega voorimehed, kellele laekur korporatsiooni kassast kõik kulud korraga tasus ja seejärel igalt üksikult liikmelt tema kulud sisse nõudis. Voorimehed olid üsna ulja ning surmapõlgava sõidustiiliga ja seda iseäranis siis, kui sõitja kamandas “kommersi moodi” sõitma: siis võeti kiirus üles ja aeti kurvid sirgeks. Nagu juhtus tihti ka selles loos, kus hobune pudupoes oli omamoodi krooniline nähtus. Tänase Ülikooli ja Lossi tänava nurgamajas, toonase aadressiga Suurturg 2 pidas enne I maailmasõda käsitööpoodi Adele Georgine Plaesterer (1852–1936), kelle pood juhtus parasjagu sirge kurvi peal ees olema.

Loo autor Oswald Hartge (1895-1976) õppis Tartus, Heidelbergis ja Freiburgis juurat ning kuulus korporatsiooni Fraternitas Rigensis. Aastani 1939 oli Hartge Saksa kultuuromavalitsuse sekretär. Oma mälestustes “Auf des Lebens großer Waage. Erinnerungen 1895-1939” räägib ta mitmeid lugusid Tartu voorimeestest ja liiklusoludest ning ka sellest, kui hästi teadsid voorimehed linnaelanikke - peale istudes tarvitses vaid öelda: “Sõida koju”. Kõiki neid ja veel väga paljusid lugusid endisest Tartust saab lugeda Hartge memuaaride tõlkest, mis ilmub 2021 Tartu linnamuuseumi Tartu-elulugude sarjas. Tõlkinud Reet Bender.

Teksti loeb ajakirja Akadeemia toimetaja Mart Orav (EYS Veljesto).

Foto: Jaani (Ülikooli) tänav (raekoja-tagune lõik ning Lossi ja Jaani tn nurk, autor Carl Schulz, 1880-1900, Tartu Linnaajaloo Muuseumid/Tartu Linnamuuseum, TM F 1028:10

Vaated Lossi tänavalt Ülikooli tänava poole. Autor: Uku Peterson.